Vägivalda peres võib seletada mitmeti, lähtudes erinevatest tasanditest. Peaaegu kõik seletused rõhutavad, et perevägivalla kontekst raskendab ohvri olukorda ja muudab keerulisemaks abi otsimise.

Feministliku lähenemise põhijooneks  on uskumus, et ühiskond on patriarhaalselt struktureeritud. Sellist ühiskonda iseloomustavad ebavõrdsed võimusuhted, mis takistavad naistel meestega võrdselt osaleda ühiskondlikus elus. Samuti on patriarhaalsele ühiskonnale iseloomulik meeste vägivalla õigustamine ja naiste vägivalla taunimine. Ebavõrdsust taastoodetakse peresiseselt, kus mehed teostavad võimu ja kontrolli naiste üle. Peamiseks vägivalla põhjuseks on naiste ebavõrdne olukord võrreldes meestega, seksistlikud hoiakud ning võimuhierarhia. Vägivald on feministlikus lähenemises üheks kontrollivahendiks. Feministliku lähenemise põhjal on vägivalla põhjuseks meeste ja naiste ebavõrdsus ühiskonnas, mis soosib meeste kontrolli naiste üle. Perevägivalda õigustavad patriarhaalses ühiskonnas levinud suhtumised, mis soosivad meeste vägivalda. Mehed ja naised sotsialiseeritakse lapsepõlvest peale vastavalt domineerijateks ja allujateks ning seetõttu võib perevägivald tunduda normaalne. Feministlikule lähenemisele tuginevad uuringud on näidanud, et patriarhaalseid väärtusi ja traditsioonilisi soorolle pooldavad mehed on oma naise suhtes oluliselt enam vägivaldsed kui mehed, kes selliseid väärtusi ja hoiakuid ei poolda.

Eelpool mainitud lähenemisest lähtuvad oma töös naiste tugikeskused, kes tegelevad igapäevaset naisohvrite ja nende laste abistamisega tehes sellega väga tänuväärset tööd.

On ka teistsugust lähenemist ja teistsugune ei tähenda automaatselt halba või valet.

Töös perevägivalla ohvritega võib lisaks teistele lähenemistele rakendada süsteemset peretööd, sealhulgas traumateraapiat ja multiprofessionaalset lähenemist. Perele keskendunud perekonnasüsteemide teooria näeb vägivalla põhjust lähisuhtes esinevatel kommunikatsiooniprobleemides ja konfliktides. Lahendusena nähakse kommunikatsiooni­oskuste õpetamist aitamaks partneritel vägivalda vältida. Perekonnasüsteemide sekkumismudeli kohaselt on vägivalla kasutamises vastutavad mõlemad osapooled ning eesmärgiks on suhete arendamine. Ravi juurde asumise esimene samm on ulatuslik indiviidi ja perekonna funktsioneerimise hindamine. Hinnatakse vägivalla tsüklit, hetke seisundit, ajendeid, genogrammi, dünaamikaid, traumasid jne. Kriitilisel kohal on tagada kõikide pereliikmete turvalisus, ilma selleta ei ole võimalik perenõustamist läbi viia. Esmane hindamine võidakse läbi viia mõlema partneriga koos või eraldi. Perenõustamise esimeseks faasiks peale hindamise on tegelemine turvaplaaniga, mille käigus tagatakse esmane füüsiline turvalisus. Vajadusel pakutakse lastele esmast kriisiabi. Kui terapeut hindamise tulemusena jõuab arusaamisele, et vägivallatsejal puudub motivatsioon oma käitumist lõpetada või seda pole võimalik kontrolli alla saada, siis tuleb terapeudil teha otsus, et edasine pereteraapiline lähenemine antud olukorras pole sobiv strateegia.  Sellisel juhul on järgmine samm nii ohvri kui ka vägivallatseja suunamine individuaalsele perenõustamisele või vastavale grupitööle. Individuaalses perenõustamises jätkatakse vajadusel turvalisuse taseme tõstmist ja jõustamist. Võimalusel tagatakse osapooltele oma nõustajad, kes teevad koostööd juhtumipõhiselt. Lastele pakutakse samaaegselt tuge traumade läbitöötamisel, enesehinnanguga töös ja turvalise suhte loomiseks peres. Kui on tegemist kasvatusvägivallaga, siis pakutakse perele abi vanemlike oskuste arendamisel, toetatakse positiivset vanemlust ja aidatakse last kahjustavaid suhtemustreid asendada vägivallatutega. Kui turvalisuse tase on piisavalt kasvanud, siis tehakse otsus järgmisesse faasi minekuks. Kui paar otsustab kokku jääda, siis jätkatakse turvalise paarisuhte toetamist läbi paariteraapia või vastava suhtekoolituse. Lahkuminemise otsuse korral toetatakse turvalist lahkuminekut ja edasist vägivallatut käitumist tulevastes paarisuhetes ning suhtlemisel lastega. Viimases faasis kinnistatakse õpitud oskusi ja vajadusel räägitakse uuesti läbi turvaplaan. Fookus antud faasis on kliendi eneseanalüüsil ja iseenda arenguprotsesside kirjeldamisel ning hindamisel. Teraapia lõppemisel hoitakse perele ukse lahti, et neil oleks alati võimalik naasta juhul kui vägivald kordub või tekib peres uus kriis.

Kogu protsessis on ülioluline eristada situatiivset vägivalda ja paarisuhteterrorit, et leida parim ning turvalisem viis tööks perega nii, et kõikidele osapooltele on tagatud abi.

Enamasti esineb paarisuhtes situatsioonivägivalda, mille on põhjustanud ootamatud konfliktid ning sellist vägivalda kasutavad naised ja mehed võrdselt. Ajendiks võivad olla viha, ärrituvus, soov läbi akti tähelepanu saada ning olukorda  teatud viisil kontrollida.

Paarisuhte terrori aluseks on hoiakud ja väärtushinnangud, mitte tunded. Soov allutada partner oma tahtele on järjepidev, st vägivallatseja püüab saavutada võimu ja kontrolli, kasutades nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda. Nad on vaenulikult meelestatud oma partneri suhtes ja tugeva omanikutundega, sealhulgas ka laste suhtes.

Jäädes seisukoha juurde, et olles langenud ohvriks üks kord, suurendab see tõenäosust kogeda vägivalda ka edaspidi, võib eri osapooltele abi andmata jätmine mustri kordumisele kaasa aidata.

Mehe nägemine vägivallatseja rollis, kelle ainsaks raviks on vastutusele võtmine ehk karistamine ilma tema loo ärakuulamiseta ja abistamiseta, on muuhulgas ka tugevas vastuolus inimõigustega ja võrdse kohtlemise põhimõttega, mida rõhutatakse riigi põhiseaduses. Kui naises nähakse ainult ohvrit, siis võidakse ohvristada teda veelgi, sest ohvrirolli võtmine ei aita kuidagi kaasa käitumismustrite teadlikule muutmisele.