Lähisuhte vägivallast on meedias aeg-ajalt arutelusid, vähem tähelepanu on pälvinud töökohal toimuv emotsionaalne väärkohtlemine. Kurb ja paratamatu tõde on see, et vägivaldset kohtlemist kogetakse erinevates eluvaldkondades. Väärkohtlemisel on mitu nägu ja palju erinevaid viise tegutsemiseks. Uuringutes on selgunud, et ligi 10% Eesti töötajatest on viimase 12 kuu jooksul töökohal kiusatud. (2009, Töötervishoiu käsiraamat)

Kiusamise väljend on võetud ülemaailmselt kasutusele eesmärgiga kirjeldada tööl toimuvat emotsionaalset vägivalda. Emotsionaalset väärkohtlemist on raske määratleda, kuna ei ole nii nähtav ja kuuldav kui teised vägivalla liigid. Seal võib esineda nii pidevat hirmutamist, kritiseerimist, manipuleerimist, vaheldumisi toetavat ja õõnestavat käitumist kuni alalise rahulolematuseni. Alati ei väljendu see kõik sõnades. Vägivaldne saab olla silpigi lausumata. Eesti õigusorganites defineeritakse emotsionaalset vägivalda kui verbaalset või mitteverbaalset rünnakut teise isiku suhtes, mis kahjustab teda emotsionaalselt ja alandab ta eneseväärikustunnet.

Osavad mängurid

Asjaolu, et vägivalla kasutajad  on võimelised panema ohvrit tundma, et toimunu on kannataja enda süü või selle oma käitumisega väärinud, teeb sellest vägivallatseja jaoks tõhusa viisi oma eesmärke ellu viia. Kannataja pingutus vägivalda peatada väljendub sageli kui bumerangi efekt, pöördudes ohvri suunas tagasi koos kuritahtlike süüdistustega, sillutades teed võimalusele väärkohtlemist jätkata. Veelgi frustreerivam on, kui ohver  püüab selgitada, et selline käitumine on kiuslik ja teeb haiget, ei suuda tegija seda viga näha. Ta pigem üritab veenda, et toime pandud tegu on tehtud pidades silmas ohvri heaolu, et see suudaks oma elus ja tööl paremini hakkama saada. Ja sellele kõigele lisavad vürtsi kuritarvitaja meeleolumuutused: meeleolud ja emotsioonid muutuvad tihti, emotsioonides toimuvad järsud nihked. Ning sageli läheb veel palju aega enne, kui ohver mõistab, et asjad ei parane, ja alustavad samme vabanemise suunas.

Vägivalla kasutamine töökohal võib olla peenem ja hiilivam kui kodune vägivald.
Kodu- või töökeskkonnas toimuval on veidi erinevad mustrid ja tagamaad, kuid baasolemus on sama.  Kuritarvitamist võib kohata nii alluv-juhi suhetes kui ka kolleegide seas. Töökoht on ideaalne vägivalla kasvulava, kuna seal esineb palju negatiivseid emotsioone, nagu kadedus, ebakindlus, hirm seoses konkurentsiga ja armukadedus. Hierarhia ja erinevate autoriteeditasandite läbi on võimu tasakaalustamatus ja kontrolli vahendid töökeskkonda juba eelnevalt sisse kodeeritud. Erinevates teooriates on  välja toodud, et kiusajale on  käitumise ajendiks sageli professionaalne kadedus ja tungiv vajadus imetluse ning heakskiidu järele. Neil on vajadus teisi maha teha, et end upitada ning võimu saavutada. Puudub igasugune austus ja kaastunne, pühendunult liigutakse eesmärgi poole. Seetõttu satuvad sageli ohvriteks need, kes on oma töös edukad, iseseisva mõtlemisega, ebalojaalsed kuritarvitajale  ja omavad vähemalt ühte haavatavat kohta, mille kaudu saab neid alandada.

Vägivald võib esineda salvavate sõnade ja kuritahtlike tegude läbi.
Kuritahtlikeks tegudeks võib näiteks pidada olukordi, kus vägivallatseja kasutab kõiki võimalusi, et rünnata oma ohvrit läbi solvangute või verbaalsete plahvatuste. Samas teeseldes, et on kena ja hooliv, kuid  kehakeel ja näoilme räägivad teist keelt. Omane on ka avalik vaenulikkus, jättes samas ruumi kahtlustele, et nad mõtlevadki seda mida ütlevad. Kõige äratuntavam on erinevate, solvavate nimedega kutsumine või – keele kasutamine. See on lemmikmeetod, et mõjutada teisi  ja ohvri suhtes üleolekut tõestada. Eduka laimukampaania tulemusena ei usuta enam teise poole versiooni toimunust, vaid tema loodud kuvandit. See on mäng süütunde ja võimu ümber!

Kuritahtlike tegude kordumisel saab rääkida moraalsest ahistamisest ehk kiusamisest. Kiusamise all mõistetakse „kellegi ahistamist, solvamist ja sotsiaalset tõrjutust või kellegi tööülesannete negatiivset mõjutamist” ning see hõlmab sageli ka isiklikke rünnakuid. Sageli töötajad ei tunnista kiusamist. Tunnetatakse ebamäärast ebamugavust vägivallatseja suhtes, teised kui emotsionaalset rallit mägiteedel. Toimunu vaigistamiseks kirjeldatakse sellist kohtlemist kui igapäevast kontorielu. Julmust ja ahistamist meeskonnas või ettevõttes sünnitab see, kui ühes isikus on koos võimuiha ja soov teisi alandada (allikas: Made Torokoff).

Vägivalla kasutamine on hirmutav ja emotsionaalselt kahjulik.
Nii nagu koduvägivalla ohvritel on ka töökohal toimuva vägivalla tagajärgedeks enesehinnangu langus ja füüsilised-psüühilised haigestumised, sealhulgas depressioon, ärevushäired ja posttraumaatiline stressihäire, mis püsib aastaid pärast intsidenti. Väheneb töötajate motivatsioon ja töö efektiivsus. Seepärast on oluline märgata väärkohtlemist juhtide, kaastöötajate seas. Paljud on seetõttu pidanud loobuma oma töökohast või siiski kõigest hoolimata jätkates, alustama oma tööpäeva hirmutundega ja töötama pidevas stressi keskkonnas. See on töötaja jaoks ahistavaim olukord.

Reageerimine vägivallale ohvri seisukohalt, on sageli seotud oma hirmude ületamisega.
Kui jõuab kohale teadmine, et olete emotsionaalse vägivalla ohver, on esimene samm sellest eemaldumine. Võimalusel vältige kokkupuuteid kuritarvitajaga ja püüdke juhtunut ratsionaliseerida.

Nagu iga kuriteo puhul, tekib vajadus toimunut tõendada. Tõendamiseks on soovitatav teha märkmeid, sarnaselt päevikuga, kus loetletakse kõik juhtumid, kus olete seda tüüpi emotsionaalset väärkohtlemist kogenud, koos muude asjassepuutuvate üksikasjadega, nagu kuupäevad, kaasatud inimesed ja isegi see, kuidas juhtumid aset leidsid. Et töökiusamise eest vastutab tööandja, on järgmine kriitiline samm teavitada kiusamisest oma otseseid – või kõrgemaid ülemusi.
Vägivaldse käitumise katkestamiseks saab ise midagi ära teha. Näiteks suhelge oma väärkohtlejaga enesekindlalt ja kehtestavalt, seades piires ning väljendades selgelt tema käitumisviisi mittesobivusest teie suhtes. Kuni otsustate, et väärkohtlemine on viinud otsuseni töökohalt tagasiastumiseks, hoolitsege seni oma vaimse ja füüsilise tervise eest.
Vajadusel on mõistlik kaaluda pöördumist töövaidlusorganisse või kohtutee alustamist.

Euroopa Liidu seadusandluses on emotsionaalne väärkohtlemine karistatav. Eestis sarnane seadus otseselt veel puudub.

Tööinspektsioon loeb töövägivallaks  vägivallakuritegu, mis sooritatakse töökohal või ajal, mil töötaja täidab tööülesandeid.  Ohvril on õigus nõuda kiusamise eest kahjutasu, mis töövaidlusorgani kaudu ka välja mõistetakse. Kui tööandja ei suuda olukorda lahendada, siis “võib töötaja töölepingu üles öelda erakorraliselt TLS § 91 lg 2 alusel, mis annab õiguse hüvitisele TLS § 100 lg 4 alusel töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses”.

Vastavalt Eesti Põhiseadusele (§ 17), ei tohi kellegi au ega head nime teotada. Seega pöördudes hagiga tsiviilkohtusse, on võimalik laimu ja solvava valeinfo levitamist menetleda au teotamisena. Menetluses lähtutakse võlaõigusseaduse sätetest. Teise isiku au teotamine (muuhulgas ebakohase väärtushinnanguga) on õigusvastane ja seeläbi tekitatud kahju peab kahju tekitaja hüvitama.
Karistusseadustik (§120,§121,§157) määratleb karistuse tegevuse tagajärgede kaudu. Enda õiguste kaitse, koostöös juristiga, võiks ette võtta juhul, kui vägivalla kasutaja hirmutamisviisid tekitavad hirmu enda ohutuse pärast või teie psüühilist tervis on otseselt kahjustatud läbi karjumise, sõimamise, ähvardamise või süütunde tekitamise tasemele (toime pandud korduvalt), et olete muutunud ajutiselt töövõimetuks (kahjustus on kestnud vähemalt neli nädalat). Kahjustused on soovitav fikseerida perearsti juures.

See mida ei tohiks kunagi unustada: TEADKE OMA ÕIGUSI TÖÖTAJANA.