Küsides, miks paari suhted lagunevad, peame esmalt leidma vastuse küsimusele, mismoodi suhe alguse sai ja millised mustrid, uskumused võeti kaasa pärandina oma päritoluperest.

Paarisuhtesse sisenedes võetakse kaasa oma kujutluse  või mudeli sellest, kuidas lähedased suhted peaksid toimima. Nägemus suhtest sisaldab arusaama, milline käitumine mehe-naise suhetes väljendab armastust ning austust kui ka rahuldamata vajadusi-nõudmisi lapsepõlvest ning ambivalentseid tundeid seoses viha ja armastusega. Paarilise valimisel lähtutakse sageli alateadlikkusest, et temaga on võimalik lõpetada lõpetamata konflikte oma vanematega. Kooselamise otsusega pannakse alus ühistele ootustele suhtes, millest osa on kokkulepitud, kuid osa jääb saladuseks sageli inimesele endalegi.  Igapäeva elu rutiin ja stress toovad kaasa vastuolud igapäeva elu aspektidega. Paarielus kogetud kriisid on paratamatud ja tavalised, küsimus siin on pigem selles, kuidas nendega toime tullakse ja lahendatakse. Partneritel, kellel on olnud kehvad rolli mudelid, kogenud lapsepõlves kaotusi ja vägivalda või  stiilide mittesobivust, võivad aja jooksul kogeda rohkem probleeme.

Oluline küsimus on ka see, mis oli nii-öelda suhtesse sisenemise eesmärk, kui kaua enne kooselu üksteist tunti. Kui üksteise tundmaõppimise periood jäi lühikeseks, siis mingil hetkel võib selguda, et puuduvad ühised huvialad, väärtushinnangud, moraaliküsimustesse suhtumine ja isegi arusaam, millist peret või paarisuhet soovitakse on erinev. Ja siis juhtubki see, et ühel hetkel öeldaksegi üksteisele – me oleme lahku kasvanud ja side käriseb. Paar kaotab austuse ja soojuse üksteise suhtes ning jäetakse kinni jäikadesse destruktiivsetesse suhtemustritesse. Mõned teadaolevad suhteteooriad nimetavad seda konfliktset faasi paarielus  „võimuvõitluse“ ja „negatiivse tsüklilise suhtemustri“ käivitumiseks, mis saab alguse emotsionaalse toetuse kadumisest suhtes.

Sue Johnson toob oma raamatus „Armastuse tähendus“ välja mõtlemapaneva läbilõike mehe-naise vahelise sideme kärisemisest. Ta tõdeb, et selline on klassikaline suhete rööbastelt maha jooksmine nii, et partnerite vaheline seotus kaugeneks ja muutub meeleheiteks.

Kõik saab alguse lühikestest sidemete kaotsimineku hetkedest ja kasvavast ilmajäämise tundest. Sideme katkemise ja ähvardav hüljatuse tunne käivitab kärisemise protsessi. Algab hetkest, kus ühe poole tungivaid vajadusi ei tajuta ja jäetakse sellele tähelepanu pööramata. Sellele järgneb usaldamatuse- ja kahtlusetunde tärkamine. See seisneb partneri käitumises ja öeldust märkide lugemist, mis kinnitab uskumust hoolimatusest. Haavumise ja ebakõlad kinnistuvad negatiivseteks mustriteks ning väljenduvad etteheidetes partnerile. Kogu nõudmiste-eemaldumiste tants kulgeb lõpmatus iseeneslikus negatiivses tsüklis. Suhe on automaatne ja ohule häälestunud. Partnerid küll märkavad vajadust teha sidemeid tugevdavaid samme, kuid omavahelised pinged rikuvad ära igasuguse võimaliku naudingu. Kui partnerid teevadki samme taasühinemiseks, jäävad need tähelepanuta või lükatakse tagasi.  Suhete jahenemise allakäiguspiraal kogub tuure, mille käigus hakkavad partnerid kirjeldama pigem eksimusi ja teineteist absoluutsete terminitega. Omavahelised vestlused on täis vastastikkuseid rünnakuid, vihaseid süüdistusi ja kaitsekäitumise aktiveerumist.  Toimuva tulemusena äng aina koguneb ja turvatunne hajub.  Partnerid lähevad niivõrd hoogu, et teineteisele samaväärsega vastata kaotades igasuguse arusaama, millist mõju nad vastastiku teineteisele ja oma suhtele avaldavad. Empaatia asendub vihaga. Viha taga on abituse tunne. Alguses isoleerib end üks osapool, seejärel teine. Pööratakse üksteisele selg, püütakse leida „põgenemisteid“. Põgenemisteedeks võivad olla sukeldumine töösse või teistesse suhetesse, sealhulgas afäärid – sinna kus leitakse end oleva pädevana ja olukorra üle kontrolli omamise tunnet. Sageli jõutakse siin ka lahutusotsuseni. Niimoodi siia jõudsitegi….