Kuidas inimesed tavaliselt narkootikumideni jõuavad? Missugused on need sotsiaalsed-isiklikud põhjused, mis katsetamiseni viivad?

Inimesed jõuavad uimastite tarbimiseni erinevalt. Esimesed katsetused võivad tuleneda lihtsast uudishimust. Samas on oluline teada, et katsetamiseni viivad põhjused ei ole tavaliselt samad, mis viivad edasise tarbimiseni. Ja kes on katsetanud, ei pruugi sellega alati jätkata. See on inimese valikute küsimus. Kui valik on jätkata tarbimist, siis on talle tee allakäiguspiraalile avatud.

Uimastite tarbimise sotsiaalsete-isiklike põhjuste juured võivad ulatuda kaugesse lapsepõlve, seal kogetud  pettumusteni ja traumadeni. Aastate möödudes eluprobleemide süvenedes ja ulatuslikumaks saamisega, kasvab ka sellega kaasnev psühholoogiline häiritus, rahulolematus enda ja elu üle ning vajadus saada leevendust sellele ängile. Et igapäevaraskuste, muredega hakkama saada vajab inimene eduelamusi, naudingut ja elu üle valitsemise kogemusi. Kui elus neid kogemusi napib, püütakse seda rahuolematust ja kurbuse leevendada mitmel eri viisil. Kiireks leevenduseks kasutatakse selleks vahel uimasteid. Näiteks juhuslikult kasutatud väike alkoholiannus võibki näiteks lõõgastada, vähendada pingeid ja ülendada meeleolu, kuid uimastist  võib pikemas perspektiivis  kujuneda oluline vahend elu üle valitsemiseks, nii et ilma enam toime ei tuldagi.

Samuti võivad uimastid muutuda inimestele hädavajalikuks ka psüühilise- või isiksusehäirega toimetulekuks. Psüühika- ja sõltuvushäire on tavaliselt seotud. Uimastit võidakse kasutada psüühiliste probleemide leevendamiseks, teisalt võib suurenev uimasti liigtarbimine psüühikaprobleem tekitada.  Sõltuvus- ja psüühikahäire võivad areneda ka samaaegselt, sellisel juhul puudub selgus põhjus-tagajärje suhte osas.

Üleliigse tarbimiseni on ka teisi teid, nagu meelelahutus, kui vahend suhtlemise hõlbustamiseks, ühiskonnast ja põlvkondade üleselt päritud uskumused jne.

Mida arvata sellest, et paljudes noorteseriaalides ja filmides kuvatakse näiteks kokaiini kui ainet, mida tarvitavad aeg-ajalt vaid rikkad, kuulsad ja ilusad ning see on miski, mis ei muuda neid veel sõltlasteks?

Kokaiin on kallis uimasti ja seetõttu Eestis vähem kättesaadav. Tema rahaline väärtus võib tekitada arusaama, et seda tarbides kasvab justkui ka enese väärtuslikkus. See on illusioon ja valeuskumus. Kõik uimastid võivad tekitada sõltuvust. Kokaiini  kui kesknärvisüsteemi ergutav aine ehk erguti sõltuvus on psüühiline ja füüsiline ning tekib vägagi kiiresti ja võib olla väga tugev. Oluline on teada, et korduval kokaiini manustamisel säilib tolerantsus ja tundlikkus aine suhtes pikalt (aastad, kuid), ja seda ka peale tarvitamise lõpetamist. See tähendab, et sõltuvus võib kujuneda ka juhuslikel kasutajatel.

Kuidas neid noori aidata, kes ei tunnista, et katsetamisest on tekkimas sõltuvus? Kuidas ise probleemi tunnistamiseni jõuda?

Taastumine saab alguse mõistmisest, et nii edasi enam ei saa ning on vaja teha muutusi elus. Probleemi tunnistamine nõuab endale ausat otsavaatamist, mida on paraku kergem öelda kui teostada. Aus enesehindamine on sageli väga keeruline. On ka tavaline, et minimiseeritakse tarbimise ulatust ja ignoreeritakse probleemi põhjuseid. Probleemi tunnistamine on keeruline, sest see nõuab julgust ja tugevust. Lihtsam on eitada ning  jätkata oma elu teadmisega, et „ma kontrollin oma elu ja vajadusel võin iga hetk lõpetada.“

Et arusaada, kas tegemist on kahjulikuks muutuva harjumusega sõltuvuse osas, võib proovida lihtsat testi-­ mitte tarvitada uimasteid kuu aja jooksul. Kui ta suudab selle kuu mitte tarvitades üle elada ilma probleemideta, jõupingutusteta ja mõteteta, siis võib arvata, et ta on terve.

Probleemi tunnistamiseni jõudmise üheks viisiks on panna inimene vastamis tegelike faktidega ainete tarvitamise kahjulikust mõjust tema suhetele, eluolule ja iseenda tervisele. Selleks võib kasutada uimastitarbimise päeviku pidamist. Päevikusse võiks teha sissekandeid iga päev ja tuua välja oma tarbimise kogused koos sellega kaasnenud sündmuste kirjeldustega: kus ta oli, millal, kellega koos, mida mõtlesid  ja tundsid olukorras jne.  Ka lähedased  võivad aidata eitajal olla enesega aus. Olen soovitanud eitajal näidata päevikut ka oma lähedastele, et nad saaksid neid numbreid näha ja anda vastavat tagasisidet.

Kuidas saavad lähedased aidata kedagi, kes ise usub, et temaga on kõik hästi?

Pereliikmed ja lähedased saavad aidata sellega, et annavad konkreetselt ja selgelt mõista, et kui oluline ja tähtis on see inimene neile ja et tema pärast tuntakse muret. Anda teada faktid ja juhtumid, mis seotud uimasti tarvitamisega ning sellega seoses tekkinud tunded. Rääkida sellest ilma süüdistamata, pigem anda infot edasi läbi mina-sõnumite.

Kui keegi tunneb, et tal on tekkimas tõsine probleem, siis millest võiks ta abi otsimisel alustada ja kuidas edasi liikuda?

Kui keegi tunneb, et on tekkimas tõsine probleem, siis võib öelda, et suur samm taastumisteel on juba astutud. Kõige tähtsam on tarvitaja kindel otsus uimastitest loobuda. Üksinda seda teekonda ette võtta on keeruline, seepärast tuleb alustuseks toetuda võimalusel lähedastele ja leida endale seltsilisi nende seast, kes ei tarbi uimasteid.. Ja vältida neid inimesi, kohti ja situatsioone, kus ja kellega koos varem uimasteid tarvitati.
Otsi infot teadlikuks saamiseks (www.narko.ee) ja leia endale abi spetsialistide seast (psühholoogid, sotsiaalnõustajad, kogemusnõustajad). Tugigruppidega, eneseabirühmadega ühinemine on siin suureks toeks (AA, taastumiskursused jne). Taastuma ei pea üksi.

Kuidas näeb tavaliselt välja sõltuvusest vabanemine? Missuguseid samme peaks ette võtma?

On tähtis meeles pidada, et sõltuvusest ei ole võimalik vabaneda. Seda saab katkestada ja teha jõupingutusi tagasilanguste vältimiseks nii, et kainus periood oleks võimalikult pikk ja tervislik.

Katkestada on võimalik igas arengufaasis, kuid kunagi ei naase ta algfaasi. Kui vahepeal on olnud kainusperioode (isegi aastaid pikki),  siis areneb sõltuvus edasi faasist, milles see seisma jäi, mitte kunagi ei alga algusest.

Esimene oluline samm taastumise teel on probleemi tunnistamine. Järgmine samm on probleemi lahendamiseks positiivsete sammude astumine. Positiivseks sammuks on valida kainus ja otsida abi.

Miks ei otsita vahel abi?

Sellel teel on inimese ees mitmeid takistusi, mis teevad talle abi otsimise keeruliseks. Üheks suurimaks takistuseks on see kui inimene ei tunnista, et tal on uimastiprobleem. Ja isegi siis kui ta lõpuks tunnistab probleemi, võib üheks takistuseks olla inimesel ettekujutus, et ilma uimastite tarvitamiseta ei tule ta oma eluga toime. Samas ei ole need ainukesed takistused. Sageli ei otsita abi, sest ei teata kelle poole pöörduda ja milline on just temale sobiv terapeutiline lähenemine jne.

Missugust abi on võimalik pakkuda sõltlase lähedastele?

Uimastisõltuvus ei ole mitte ühe pereliikme probleem, vaid väljakujunenud sümptom, milles mängivad rolli kõik pere liikmed. See on seotud vastastikuse sundkäitumise, üle ja alavastutuse võtmise ning pideva äreva reageeringuga tarbimise kasvule, mis omakorda kahjustab pere toimetulekut, panna aluse pereliikmete üksteisest eemaldumisele ning muutuda krooniliseks mudeliks. Kui üks pereliige muutub probleemse uimastitarbimise tõttu toimetulematuks, siis kompenseeritakse seda automaatselt  teiste pereliikmete ületoimimise arvelt ja vastupidi.  Seega ühe pereliikme toimetuleku muutustele järgneb tavaliselt automaatne muutus teiste pereliikmete toimimises. Sellistele peredele on omane mõtlemine: Ära räägi! Ära tunne! Ära usalda!

Esimene asi, mis abistamisel oluline, on lähedaste teadlikkuse tõstmine nii ahela toimimisest kui ka nende endi rollist selles. Kui see teadlikkus on olemas, siis järgmine samm on abi otsimine. Samas on lähedastel sageli keeruline endale teadustada, mida ta valesti teeb. Läbi toetuse ja teadustamise saab ta oma käitumismustreid muuta. Abi võib saada nii individuaal- või grupiteraapiast ja osalemisest eneseabi gruppidest. Et uimastiprobleemid on pere häiritud toimetuleku tagajärg, siis on efektiivne pereteraapia. Pereteraapiat võib alustada ühepoolselt, enam motiveeritud ja rohkem potentsiaali omava isikuga.

Kuidas saab sõltlane end ise aidata?

Kõige olulisem on otsus muutusteks. Alguse saab see probleemitunnistamisest, tagasilangustest hoidumisest ja oma elu nimel tegutsema hakkamisest.  Kuna sõltuvuste olemused on üks ja sama, sõltumata selle põhjustajast, siis  ühest sõltuvusest vabanedes võib asemele tulla uus. Kahjulik sõltuvus võib areneda peaaegu ükskõik mille suhtes. Pikemas perspektiivis on selline asendamine vähetõhus ja tagasilangused võivad olla fataalsed.

Taastumine saab toimuda läbi tagasilanguste ennetamise, elu eesmärgistamise ja iseenda armastamise õppimise. Väga olulisel kohal on tervislikud eluviisid, oma vajadustest arusaamine ja äärmuste vältimine. Äärmused tähendavad sõltlasele ohtu uuele sõltuvusele.
Ei ole võimalik taastuda minevikku, vaid käesolevast hetkest tulevikku. See tähendab mineviku aktsepteerimist, oma võimaluste nägemine ja pilgu suunamist tulevikku. Taastumise teekond on igale inimesele sügavalt isiklik ja ainulaadne. Igal ühel on õigus sellel teel libastuda ja uuesti proovida. Taastumine ei ole sama asi, mis paranemine. See on pigem koos oma haigusega, häirega elama õppimine.