• Miks valitakse vahel pärast lahkuminekut kaaslane, kes on sarnane eksile? Kas sellist valikut tehakse alateadlikult, miks ja kuidas? Mis asjaolud seda mõjutavad? /Millest see tuleb, et mehed (ja ka naised) valivad tihtipeale kaaslasi, kes on välimuselt sarnased nende eksile (näiteks pikki brünette)? Kui naisel on eelnevalt olnud väga ebameeldiva, ülbe ja üleoleva iseloomuga mees, siis millest see tuleb, et ta ka edaspidi selliste isikuomadustega kaaslase juurde satub? Kas ja kuidas võib selliseid valikuid mõjutada lapsepõlv ja perekond?/

Kõik me siseneme paarisuhetesse nägemusega suhtest, mis sisaldab arusaama, milline käitumine mehe-naise suhetes väljendab armastust ning austust, kuid ka rahuldamata vajadusi-nõudmisi lapsepõlvest ning ambivalentseid tundeid seoses viha ja armastusega. Nii teadliku kui ka alateadliku valiku juured peituvad paljuski lapsepõlves, oma pere juures kasvamise kogemuses – milleski tuttavas. See on inimlikkuse seaduspärasus, et eelistatakse tuttavat võõrale. Me oleme oma partneri valimisel tegelikult väga valivad. Otsime ühte ja ainsat, kellel on väga eriline kombinatsioon tuttavatest iseloomujoontest,  nimelt meie esmaste hooldajate omad. Miks tõmbab meid esmaste hooldajate halbade omaduste poole? Põhimõtteliselt sellepärast, et sellises suhtes on suurim potentsiaal tervenemiseks. Me ei armu inimesesse, kes ei anna meile võimalust tervenemiseks ja kasvamiseks suhtes. Tervenemine toimub suhtekeskses mõtlemises, üksteise vajaduste rahuldamises ja isiklikkus kasvamises.
Ja seda kõike isegi siis, kui oleme otsustanud valida oma ellu  vanematest täiesti erineva inimese või  kui eelnevas paarisuhtes on olnud väga negatiivseid, valusaid kogemusi – siis püütakse küll leida partneriks teadlikult sootuks uut ja teistsugust, kuid alateadliku valiku kriteeriumid eriti ei muutu, sest valik on sageli seotud varjatud ehk sügavamal paiknevate joontega. Ja nii juhtubki, et eelneva suhte purunemisel me justkui astume uuesti „samasse ämbrisse“, ja teeme seda seni, kuni reaalselt iseendaga ning suhtega teadlikult tööle hakkame.
Lisaks eelnevale, otsime me partneriks kedagi, kes võiks aidata meil leida meie kaotatud mina ja õpetaks meile midagi, mis puudu. Paarisuhte eesmärk on teha heaks see psühholoogiline ja emotsionaalne hävitustöö, mille lapsepõlves läbi elasid.  Seega partneri valikul me uurime igaüht: kas tema  hoolitseks minu eest ja aitaks mul leida oma kaotatud mina? Kui kohtame kedagi, kes paistab neid vajadusi rahuldavat, siis tekib alateadlik huvi. Järgmistel kohtumistel alateadvus otsib erksalt vihjeid , kas kohatu võib olla täiuslik partner.  Kui hilisemad kogemused kinnitavad, et sobivus on – tärkab huvi veelgi… Või vastupidi.. sobivust pole… suhe lõpetatakse. Paarisuhte õnnestumiseks pole oluline, kuidas suhe alguse sai. Oluline  on pigem see, kuidas õpime  suhtes koos elama nii, et oleks võimalik koos küpseda ja areneda.

  • Kuidas selliseid mustreid murda? Kas neid üldse on võimalik murda? Mida teha?

Armumise faas võib kesta kahest tunnist kahe aastani. Varem või hiljem jõutakse paarielus konfliktsesse faasi, mida nimetatakse  „võimuvõitluse“ ja „negatiivse tsüklilise suhtemustri“ käivitumiseks,  ja millest  saab sageli alguse emotsionaalse toetuse, ühenduses olemise tunde kadumine suhtes.

Üheks oluliseks küsimuseks saab, mis oli nii-öelda suhtesse sisenemise eesmärk, kui kaua enne kooselu üksteist tunti. Kui üksteise tundmaõppimise periood jäi lühikeseks, siis mingil hetkel võib selguda, et puuduvad ühised huvialad, väärtushinnangud, moraaliküsimustesse suhtumine ja isegi arusaam, millist peret või paarisuhet soovitakse on erinev. Ja siis juhtubki see, et ühel hetkel öeldaksegi üksteisele – me oleme lahku kasvanud ja  „sa oled muutunud“. Paar kaotab austuse ja soojuse üksteise suhtes ning jäetakse kinni jäikadesse destruktiivsetesse suhtemustritesse.

Teadlik paarisuhtega töö nõuab pühendumist, partneri ja ennekõike iseenda tundma õppimist  ning uute oskuste omandamist.  Tuleb leida julgust koos oma partneriga  lapsepõlvest kaasa võetud „pagasitesse“ sisse vaadata ja jagada seda teadmist. Oluline on õppida omavahel suhtlema kriitikavabalt ja avatult.  Mida teadlikumad oma vajadustest ja protsessidest ollakse, seda lihtsam on leida teed rahuloluni suhtes. Ja  suhte purunemisel ollakse järgmise partneri valikul oluliselt teadlikum ja küpsem, pannes nii aluse veelgi rahuldavama suhte loomiseks edaspidi.