Kui miskit meile ei meeldi, kipume sageli oma pahameelt välja elama kellegi peal, kes võib olla meie kõige lähedasem inimene. Jah…  negatiivsus on nähtamatu vägivald. Negatiivsus võib „välja imbuda“ mistahes sõnades, toonis, näoilmes ja isegi käitumismustris, mida võib tõlgendada negatiivsena. Kui suhe on muutunud keeruliseks, siis võib negatiivsus väljenduda lähisuhte partneri isiku kritiseerimises ja  sina-sõnumeid kasutades. Kriisi teravnemine loob see soodsa pinnase igapäevase kriitika kasvuks. Kui pideva kriitika on suhtes läbiv…– kui rünnatakse juba isikut, mitte tema käitumist, siis võiks seda nimetada juba emotsionaalseks vägivallaks.

Ja me näemegi probleeme teises inimeses. Ja sageli vürtsitame neid väljaütlemisi iseenda negatiivsete iseloomujoontega, nendega, mida ise endas näha ei tahaks. Ja seda põhjusel, et  me tunneme ja märkame neid jooni, sest need on meis endis juba olemas ning need on ka seetõttu kõige käepärasemad.

Läbi sõnade saame teist inimest tõsta ja teisalt haavata. Isiksuse kohta käivad sõnad mõjutavad kuulajat ja võivad tekitada hinges sügavaid haavu. Sageli me justkui muutume hullunult pimedaks ja ei märkagi, kuivõrd me teistpoolt haavame läbi teravuste. Ja teravused muutuvad sageli tapvateks noolteks, mida pole võimalik poolel teel peatada või olematuteks muuta öeldes: „Ma ei mõelnud seda nii“. Kahju on juba juhtunud. Kritiseerimine tuleneb meie vihast, mis on kogunenud meie enda rahuolematuse tundest.  Kriitika ja sõim ehitavad partnerite vahele müüri, millest jagusaamine on vaevarikkas töö, sest  hingehaavade paranemine võib võtta aega ja kas üldsegi on võimalik neist lõplikult terveneda.

Negatiivset kriitikat ei vaja keegi, eriti lähedastes suhetes. Meile võib tunduda, et meil oleks justkui õigus oma partnerit kritiseerida ja sageli õigustame ennast mõttega, et „ Parem kuulgu seda minult kui kelleltki teiselt, ehk siis teeb muutusi“.  Tegelikult läbi kriitika soovime me vormida teistpoolt selliseks, nagu meie tahame. Kuid kas on võimalik vormida kedagi teist, eriti täiskasvanud inimest? Arvan, et pigem „Ei“ – see on pigem meie illusioon, et kui teine teeb nagu mina soovin, siis muutub kõik paremuse poole.  Ja soov muuta kedagi vastutahtmist tekitab pigem pingeid ja vastulööke partneri poolt. Iga kriitikanool tekitab partneris vajaduse ennast kaitsta, sest see tekitab ebaturvalisuse tunde. Kas me tahaksime elada koos inimesega, kes on pidevas kaitses ja elada partenriga „võitlustandril“ koos „kaitserajatistega“ ja „võidurelvastumisega“. Ei ole just see, mida tegelikult suhtelt ootame.

Jah – konstruktiivset kriitikat võib teha sõprade seltskonnas, kuid see ei kehti paarisuhte kohta. Mida lähedasem on suhe, seda haavatavam see on.

Kas võiks pigem selle asemel rääkida enda tunnetest ja vajadustest ning turvalisel moel tuua verbaalselt välja teisepoole häirivad käitumised? Ja kasutades sealjuures süüdistavate sina-sõnumite  asemel mina-sõnumeid?  Jah, see on oskus, mis on ehk veel omandamata. Ära näe oma suhet kui „isevoolu teed“ liikuvat tavalist koosolemise vormi. Sinu suhe peaks olema sulle kõige tähtsam asi maailmas. Ära kahjusta seda! Parem õpi oma sõnu valitsema ka siis kui  oled vihane ja jälgima, et  ei kritiseeriks ega solvaks oma partnerit.

Meie suurim väljakutse võiks olla turvalise, austust ja armastust täis ruumi loomises iseenda ja partneri vahele. Kui partnerid suudavad teineteise vahele luua tõeliselt püha ruumi, siis saab ka võimalikuks suhtes kasvamine ja tervenemine. Teie vastastikkune armastav kohalolek võimaldab partenritel endal näha iseendas toimuvat ja liikuda sealt tervenemise suunas. Ja selleks me ju suhtesse ka läheme, et koos oma partneriga, üksteist toetades, küpseda ja areneda. Läbi turvalise suhte saame luua tugev vundamendi , millele on võimalik ülesehitada tõelise armastuse, ja seda läbi vastastikkuse austuse, usalduse  ja hoolimise.