Mis on hingehoidlik nõustamine?

c-lHingehoid  on rääkimine inimese oma kogemuse tasemel.
Hingehoidlik nõustamises ehk pastoraalpsühholoogias on olulised mõisted: õppimine tegevuse kaudu, kogemusteave, oma elulugu ja sellest õppimine, teadvustamata hingeelu, kujutluspildid ja sümbolid. Tähtsal  kohal on inimese enda teadlikud või teadvustamata elukogemused. Teadmine on kogemuslik. Selle põhi on indiviidi enese eluloos ja tundeelus.

Teenus ei ole seotud ainult inimese religioossusega – abi saavad kõik pöördujad ning religiooniteemasid arutatakse  kliendiga vaid juhul, kui inimene ise selleks soovi avaldab. Hingehoidlik-psühholoogiline nõustamine ühendab psühholoogia ja teoloogia nii teoorias kui praktikas. Kui Euroopas huvitas inimese religioossus eelkõige G. Jungi, siis Ameerikas peetakse „kliinilise hingehoiu“ pioneeriks Anton Boisen´it. 1920-ndatel tõlgendas Boisen psüühikahäireid kui inimese ebaõnnestunud katset ületada spirituaalseid kriise. Ta väitis, et mitteorgaaniliste psüühikahäirete taga on süütunne. 1972. aastal loodi Saksamaal Pastoraalpsühholoogia Selts. Hingehoidlik-psühholoogilises ehk pastoraalpsühholoogilises nõustamises kasutatakse tavapsühholoogias praktiseeritavaid suundi nagu gestaltteraapia ja humanistlik psühholoogia. Kuigi toetutakse kristlikule traditsioonile, käsitletakse kõiki religioone võrdsetena.

Allikad: http://www.hingehoid.ee
PAVESI, ERMANNO. Christian Bioethics: Non-ecumenical Studies in Medical Morality. Jan2010, Vol. 16 Issue 1, p9-29. 21p. DOI: 10.1093/cb/cbq001